Karja kirik on üks vanemaid ja omapärasemaid kirikuid Eestis. See asub samanimelises kihelkonnas ja on tänasel päeval pühitsetud Püha Katariinale. Kirikust võib leida mitmeid hästi säilinud keskaegseid reljeefe ja maalinguid ning selle väliskuju on säilinud arhailisena – ilma kiriku külge ehitatud tornita.
Kirik ja pastoraat paiknevad ümbritsevast maastikust selgelt kõrgemal platool. Platoo servad on silmatorkavalt järsud, mõõtmed umbkaudu 160 x 120 m. Platoo jalamil on väike veekogu, mis on seal juba 18. sajandi lõpu kaartidel ja oli tõenäoliselt ka varem. Kirikust põhja poole jääb Kalmu põld, kus on ilmselt olnud kivikalmed. On tõenäoline, et kiriku kohal on juba varem paiknenud mingit laadi pühakoht. Sellele osutab ka 150 m lõuna poole jääv põld, mis vanadel kaartidel kannab nime Linna Põld. Veelgi lõuna pool on Linnaka küla. Linnaga seotud kohanimed viitavad Saaremaal enamasti vanadele kogunemiskohtadele, mis üsna tõenäoliselt võisid olla seotud nii paganlusaegse pühakoha kui ka sinna hiljem püstitatud kirikuga.
Kirikust linnulennult ca kahe kilomeetri kaugusel edelas asub Karja mõis, mille aida alt ja ümbrusest on leitud piirkonna vanimad kristlikud matused. Seal võis 13. sajandil asuda ühe jõukama perekonna erakirik või-kabel. Kuni 14. sajandi alguseni olid rohked väikekirikud tavapärased ning neid võis ümbruskonnas leiduda veelgi. Karja kirik kui kihelkonnakirik oli neist kõige olulisem ja püsib tänapäevani.
Selle lähistele jäävad lisaks Karja mõisale (esmakordselt mainitud 1527) ka teised piirkonna vanimad teadaolevad mõisad: Koikla (1399), Roobaka (1519), Aru (1519) ja Ratla (1444). Nende ümber olevad muistsed kalmed osutavad, et hilisemate mõisate kohal elas kohalik eliit juba enne ristiusu vastu võtmist.
Karja kirik on säilitanud väga arhailise vormi, nn. kindluskiriku oma. Ehitusplaanilt on tegemist ühelöövilise pikihoonega, kus puudub torn. Kiriku põhjaosas asub käärkamber ning võlvidepealsel vana kaminakoht. Nii kamin kui ka kiriku tugevad seinad osutavad asjaolule, et kirikut rajades peeti silmas ka võimalust sinna ohu kõrval peituda. Põhjuse selleks võisid anda jätkuvad sõjalised konfliktid 13. sajandi Saaremaal. Konkreetsemalt on Karja ümbruse rüüstamist Saksa ordu vägede poolt 1345. aastal mainitud Jüriöö ülestõusu kirjeldustes.
Karja kiriku teevad erakordseks selle maalingud, raiddekoor ja skulptuurigrupid, mis annavad meile vihjeid 13.-14. sajandi Saaremaa sotsiaalsete ja kultuuriliste olude kohta. Erinevad uurijad on nende puhul osutanud Vestfaalia ja Ojamaa mõjudele. Esimese sõnumi kirikuisse tulijaile pakkus juba mainitud lõunaportaali kohal asunud nn. Kolgata reljeef, mis andis mõista, et sisenetakse kristliku jumala ning tema poja kuningriiki.
Kui siseneda lääneportaalist ehk sealt, kust kaudu tänasel päeval põhiliselt kirikusse minnakse, tabab pilk kahte keskaegset saarlast. Üks neist kujutab jõukat saarlannat, kellel on erakordselt suure hoburaudsõlega kinnitatud sõba ja kaunistatud põll. Tema juuksed on kaetud pealinikuga, mis kõneleb sellest, et ta on abielus. Tema käest hoiab kinni ja surub ennast tema vastu külgprofiilis kujutatud mees, kelle kukil on kurat. Kogu skulptuurigrupi eesmärk võis olla selgitada kristliku arusaama abielust, meeste- ja naiste vahelistest suhetest.
Kuigi Karja kirik on tänasel päeval Püha Katariina kaitse all, pole tegelikult teada, kellele see algselt oli pühendatud. Võidukaarel on Püha Katariinat küll kujutatud, kuid ilma oma tavalise atribuutikata ehk ratta ja mõõgata. Samas on tema juures Peetrus ja Paulus.
Ent võidukaarel on ka Püha Nikolause skulptuurigrupp. Püha Nikolaus oli au sees muuhulgas meremeeste kaitsjana ning olnuks Saaremaal igati sobilik pühak, kelle hoole alla kirik anda. Lisaks on ühel tema küljel kujutatud sõjanuiaga mees, kes hoiab kinni väikelapsest. Taolisi 13.-14. sajandi nuiapeasid on Eestist ka leitud ning neid on peetud sõjaväe juhi tunnuseks. Võimalik, et reljeefil on kujutatud isa ja poega, andes mõista, et isa on oluline sõdalane. Nii mehel kui ka lapsel on sarnane peakate, tõenäoliselt mingi karvasest nahast müts, mida on peetud kohalikele eestlastele iseloomulikuks.
Teisel küljel on aga kujutatud kolme neitsit, kellele Püha Nikolaus andnud kaasavara, päästes nad sellega prostituudiks müümisest. See lugu on jäädvustatud Karja kirikus mõningate kohalike eripäradega. Kui muidu sümboliseerib kaasavara kotike või vahel õun, siis Karja kiriku neidudele ulatab Nikolaus hoopis mingi lameda kasti taolise eseme. Valjala kirikaia juurest välja kaevatud 13. sajandi naisematustest mõnes on samuti leitud jälgi tõenäoliselt puidust lamedast karbist, kus sees on olnud ehteid ja metallkaunistustega rõivaesemeid, ühel juhul ka pistoda. Pole võimatu, et sellised karbid sümboliseerisid kaasavara nii matustes kui ka kiriku figuuride puhul.
Kooriruumi laes asuvad veel pilku püüdvad päiskivi ümber asuvad võlvimaalinguid, mida on peetud paganlikeks või vanadeks omandisümboliteks, kuid mis kõik kannavad oma tähendust kristlikus süsteemis: ruutude põiming, kolmjalg, säärkurat, pentagramm ning Neitsi Maarja täht. Neile võib paralleele leida Ojamaa kirikutest, kust võib leida nn paradiisivõlve. Maalide paiknemise järgi võib arvata, et need valmisid samal ajal kui ülejäänud raiddekoor ehk siis tõenäoliselt 14. sajandi esimesel poolel.
Karja kiriku dateering toetub eelkõige selle ristimiskivile. See on väikest tüüpi ja iseloomulik 14. sajandi I poolele.
